Kogemuslood 2020/2021


Kogukonnapraktika tutvustab  kogukonna tegemisi

Kui 2018. aasta septembris gümnaasiumi teed alustasin, tutvustati meile koheselt ka kogukonnapraktika olemust ja võimalusi. Olin selleks ajaks antud programmiga tuttav, sest Antsla Gümnaasiumis oli see kolmas aasta, kui õpilased vabatahtlikku tööd tegemas käisid. Samuti olin ka varasemalt vabatahtlikku tööd teinud korrastustel ja üritustel. Nii sain programmiga taas võimaluse kellegi meele paremaks teha ning kasulik olla.

Oma praktikakohaks valisin MTÜ Spordiühing Ekstreempargi, kes korraldab igal kevadel ühte Euroopa suurimat aerutamisvõistlust - Võhandu maratoni. Lisaks maratonile korraldab ühendus ka ronimistreeninguid, süstaslaalomi võistlusi, matku ja palju muud, ühendades spordi ja ekstreemsuse. Ühendusega olin kokku puutunud juba varasemalt ja seega võeti mind meelsasti abiliseks ettevalmistustöödel. Nii sain anda oma panuse rohkem kui tuhandele osalejale sujuvama ja rõõmsama päeva loomises.

Praktikaga alustasin 2019. aasta märtsis, mil algas kiire stardikomplektide ettevalmistus. Kogu praktika jooksul tegin töid etappide kaupa. Samuti sain tähtajaks ka ise kodus teha osa töid ja ka meeskonnaga kontoris. Minu ülesandeks oli stardikomplektide ettevalmistus, mis taaskord rekordilise osalejate arvuga (3000 inimest ja 1200 paati) vajas nobedaid käsi ja süsteemseid abilisi. Iga uue etapi juurde jõudes tutvustati mulle kõigepealt, milline peaks olema oodatav tulemus ja kuidas selleni jõuda ning siis sain ise oma kätega asja kallale asuda. Selleks, et 3000 inimesel oleksid vastavalt registreeringule õiged stardinumbrid, kinnituseks haaknõelad, raja läbimiseks kaardid, käepaelad ja palju muud, pakkisid vaid sõrmedel loetud arv inimesi tuhandeid komplekte, mis nõudis pikki päevi ja õhtuid. Kuigi töö oli rutiinne ja sarnanes rohkem liinitööle, leidsin sellest justkui rahustava käelise tegevuse.

Praktikat alustades soovisin ka olla abiks ürituse päeval, 20. aprillil, kuid elu on etteaimamatu ja nõnda perekondlikel põhjustel jäi seekord maraton ise nägemata ja sai ka praktika ootamatu lõpu. Kuid maratoni ja selle telgitaguseid olen ma ka varasemalt näinud, mistõttu ma päris ilma sellestki kogemusest pole jäänud.

Kuna üritus möödus edukalt, võisin tunda head meelt, et sain anda oma panuse sellesse. Kogukonnapraktikaga arendasin enda näppude osavust ja koostööd teistega ning tähtajaliste tööde organiseerimist. Kuigi töö oli füüsiliselt väsitav, sain kergendada teiste koormat mõnevõrra ning kiirendada tööprotsessi.

Olen väga rahul, et läbisin selle tee ning soovitan seda ka kõigile teistele. Vabatahtlik töö on tänuväärne töö. Sellest saadav kogemus ületab igasuguse tasu. Läbi töö avardad oma silmaringi ning õpid tähelepanu pöörama detailidele ning olukordi lahendama, millega koolipingis sa kokku ei puutu, kuid töömaailmas osutuvad need hädavajalikeks. Kogukonnapraktika annab võimaluse teha heategu nii endale kui ka teistele.

Diana Liiv, Antsla Gümnaasium 12. klass

 

Robootikast meie väikestele sõpradele.

Kogukonnapraktika läbiviimise idee sündis vajadusest õpetada meie kogukonna  lasteaia „Pillerpall“ vanema rühma lastele robootikat. Lasteaia juhataja pöördus õpetaja Katrin Kooli poole palvega, kas leiduks noori, kes oleksid võimelised ja nõus õpetama robootikat. Kampa lõid ka kolm klassikaaslast:  Rihard Tinkus, Joel Meeks ja Kevin Hass. Nõustusime, sest  tahtsime saada juurde kogemusi  juhendamises ja programmeerimises. Praktikat sooritasime  vabaühenduse MTÜ TORE juures, juhendajaks oli Ülle Anier.

Tunnid  lasteaias algasid 11. klassis ja kestsid 12. klassi sügiseni. Iga kuu käisime kaks korda peale oma koolipäeva lasteaias. Tunni alguses jagati lapsed nelja gruppi, igas grupis oli üks juhendaja. Kõik grupid ehitasid erinevad robotid „WeDo 2.0 LEGO® Education“ äpi abil tahvelarvutis, kus olid ka piltidega juhendid. Lisaks rääkisid juhendajad ehitamise ajal  lastega, milleks teatud jupid on ja mida andurid teevad.

Kui roboti valmis sai, tuli hakata neid programmeerima. Siin oli lastel vaja kõige rohkem abi juhendajatelt. Selgitasime, et mida iga koodiplokk teeb ja kuidas neid kasutada. Alguses programmeerisime roboti nii, et mida see pidi LEGO äppi sõnul tegema. Kui see sai tehtud, siis lasime lastel ise programmi muuta ja robotid tööle panna. Sellest nad õppisid veel rohkem programmeerimist, kuna  nägid, et mida robot teistmoodi tegi ühe parameetri muutmisel.

Lõpuks, kui tund hakkas lõpule jõudma, lammutasid lapsed robotid uuesti laiali ja panid jupid oma kohtadele tagasi, et järgmine kord oleks lihtsam neid uuesti üles leida.

Kogukonnapraktikast saime palju uusi kogemusi. Lasteaias õpetamises saime osavamaks programmeerimises ja paranes ka meie juhendamise oskus, kuna lapsed vahepeal ei tahtnud järgida juhendit. Lisaks lasime igal lapsel lisada kordamööda juppe robotile juurde, et kellelgi igav ei hakkaks.

Koostöö kogukonnapraktika juhendajaga sujus hästi, leppisime koos temaga  lasteaiaga aegu kokku ja tellisime  transpordi. Klassikaaslastega plaanisime ette, kuidas me tundi läbi viime.

Saime lasteaialt ka  tagasisidet, et lastele meeldivad need tunnid ja nad ootavad põnevusega uut tundi. Kahjuks jäid osad tunnid  tegemata koroonapiirangute tõttu.

Kogukonnapraktika lõpus tundsime, et saime kogemusi juurde ja palju uusi sõpru lasteaiast, ning soovime edu järgmistele, kes hakkavad tunde andma lasteaias, sest see on ettevõtmine, mis võiks jätkuda.

Kevin Lindlaan
Antsla Gümnaasium 12.  klass

Kogukonnapraktika tutvustab  kogukonna tegemisi

Kui 2018. aasta septembris gümnaasiumi teed alustasin, tutvustati meile koheselt ka kogukonnapraktika olemust ja võimalusi. Olin selleks ajaks antud programmiga tuttav, sest Antsla Gümnaasiumis oli see kolmas aasta, kui õpilased vabatahtlikku tööd tegemas käisid. Samuti olin ka varasemalt vabatahtlikku tööd teinud korrastustel ja üritustel. Nii sain programmiga taas võimaluse kellegi meele paremaks teha ning kasulik olla.

Oma praktikakohaks valisin MTÜ Spordiühing Ekstreempargi, kes korraldab igal kevadel ühte Euroopa suurimat aerutamisvõistlust - Võhandu maratoni. Lisaks maratonile korraldab ühendus ka ronimistreeninguid, süstaslaalomi võistlusi, matku ja palju muud, ühendades spordi ja ekstreemsuse. Ühendusega olin kokku puutunud juba varasemalt ja seega võeti mind meelsasti abiliseks ettevalmistustöödel. Nii sain anda oma panuse rohkem kui tuhandele osalejale sujuvama ja rõõmsama päeva loomises.

Praktikaga alustasin 2019. aasta märtsis, mil algas kiire stardikomplektide ettevalmistus. Kogu praktika jooksul tegin töid etappide kaupa. Samuti sain tähtajaks ka ise kodus teha osa töid ja ka meeskonnaga kontoris. Minu ülesandeks oli stardikomplektide ettevalmistus, mis taaskord rekordilise osalejate arvuga (3000 inimest ja 1200 paati) vajas nobedaid käsi ja süsteemseid abilisi. Iga uue etapi juurde jõudes tutvustati mulle kõigepealt, milline peaks olema oodatav tulemus ja kuidas selleni jõuda ning siis sain ise oma kätega asja kallale asuda. Selleks, et 3000 inimesel oleksid vastavalt registreeringule õiged stardinumbrid, kinnituseks haaknõelad, raja läbimiseks kaardid, käepaelad ja palju muud, pakkisid vaid sõrmedel loetud arv inimesi tuhandeid komplekte, mis nõudis pikki päevi ja õhtuid. Kuigi töö oli rutiinne ja sarnanes rohkem liinitööle, leidsin sellest justkui rahustava käelise tegevuse.

Praktikat alustades soovisin ka olla abiks ürituse päeval, 20. aprillil, kuid elu on etteaimamatu ja nõnda perekondlikel põhjustel jäi seekord maraton ise nägemata ja sai ka praktika ootamatu lõpu. Kuid maratoni ja selle telgitaguseid olen ma ka varasemalt näinud, mistõttu ma päris ilma sellestki kogemusest pole jäänud.

Kuna üritus möödus edukalt, võisin tunda head meelt, et sain anda oma panuse sellesse. Kogukonnapraktikaga arendasin enda näppude osavust ja koostööd teistega ning tähtajaliste tööde organiseerimist. Kuigi töö oli füüsiliselt väsitav, sain kergendada teiste koormat mõnevõrra ning kiirendada tööprotsessi.

Olen väga rahul, et läbisin selle tee ning soovitan seda ka kõigile teistele. Vabatahtlik töö on tänuväärne töö. Sellest saadav kogemus ületab igasuguse tasu. Läbi töö avardad oma silmaringi ning õpid tähelepanu pöörama detailidele ning olukordi lahendama, millega koolipingis sa kokku ei puutu, kuid töömaailmas osutuvad need hädavajalikeks. Kogukonnapraktika annab võimaluse teha heategu nii endale kui ka teistele.

Diana Liiv, Antsla Gümnaasium 12. klass

 

Robootikast meie väikestele sõpradele.

Kogukonnapraktika läbiviimise idee sündis vajadusest õpetada meie kogukonna  lasteaia „Pillerpall“ vanema rühma lastele robootikat. Lasteaia juhataja pöördus õpetaja Katrin Kooli poole palvega, kas leiduks noori, kes oleksid võimelised ja nõus õpetama robootikat. Kampa lõid ka kolm klassikaaslast:  Rihard Tinkus, Joel Meeks ja Kevin Hass. Nõustusime, sest  tahtsime saada juurde kogemusi  juhendamises ja programmeerimises. Praktikat sooritasime  vabaühenduse MTÜ TORE juures, juhendajaks oli Ülle Anier.

Tunnid  lasteaias algasid 11. klassis ja kestsid 12. klassi sügiseni. Iga kuu käisime kaks korda peale oma koolipäeva lasteaias. Tunni alguses jagati lapsed nelja gruppi, igas grupis oli üks juhendaja. Kõik grupid ehitasid erinevad robotid „WeDo 2.0 LEGO® Education“ äpi abil tahvelarvutis, kus olid ka piltidega juhendid. Lisaks rääkisid juhendajad ehitamise ajal  lastega, milleks teatud jupid on ja mida andurid teevad.

Kui roboti valmis sai, tuli hakata neid programmeerima. Siin oli lastel vaja kõige rohkem abi juhendajatelt. Selgitasime, et mida iga koodiplokk teeb ja kuidas neid kasutada. Alguses programmeerisime roboti nii, et mida see pidi LEGO äppi sõnul tegema. Kui see sai tehtud, siis lasime lastel ise programmi muuta ja robotid tööle panna. Sellest nad õppisid veel rohkem programmeerimist, kuna  nägid, et mida robot teistmoodi tegi ühe parameetri muutmisel.

Lõpuks, kui tund hakkas lõpule jõudma, lammutasid lapsed robotid uuesti laiali ja panid jupid oma kohtadele tagasi, et järgmine kord oleks lihtsam neid uuesti üles leida.

Kogukonnapraktikast saime palju uusi kogemusi. Lasteaias õpetamises saime osavamaks programmeerimises ja paranes ka meie juhendamise oskus, kuna lapsed vahepeal ei tahtnud järgida juhendit. Lisaks lasime igal lapsel lisada kordamööda juppe robotile juurde, et kellelgi igav ei hakkaks.

Koostöö kogukonnapraktika juhendajaga sujus hästi, leppisime koos temaga  lasteaiaga aegu kokku ja tellisime  transpordi. Klassikaaslastega plaanisime ette, kuidas me tundi läbi viime.

Saime lasteaialt ka  tagasisidet, et lastele meeldivad need tunnid ja nad ootavad põnevusega uut tundi. Kahjuks jäid osad tunnid  tegemata koroonapiirangute tõttu.

Kogukonnapraktika lõpus tundsime, et saime kogemusi juurde ja palju uusi sõpru lasteaiast, ning soovime edu järgmistele, kes hakkavad tunde andma lasteaias, sest see on ettevõtmine, mis võiks jätkuda.

Kevin Lindlaan
Antsla Gümnaasium 12.  klass